laupäev, 12. oktoober 2024

Gutach - München (Baumwipfelpfad -puuladva rada ja München) 11.oktoober

 Baumwipfelpfad, puuladva rada, tore omapärane eesti mõistes vaatetorn. 

Parkisin sinna lähedale, Sommeberg parklasse, sinna suvel parkimiskohta saada on ilmselt õnneasi aga sügisel oli ruumi uhkelt. Sealt läks rada siis kassasse, mina olin ostnud e-pileti juba ära. Muidu soovitatakse tegelikult Bad Wildbadi parkida ja sealt siis kaabeltõstukiga ülesse sõita, kuigi seal rajal olles ma ei näinud, et kus see tõstuk siis peatus, vbl rippsilla juures kuskil  ...aga eks see saabumisviis oleks ka omamoodi tore olnud aga kuna mul ei olnud aega nii laialt käes, siis jäi see ära ...

Aga see atraktsioon oli ainus , kus oli ülivähe Wc-sid, enne sissepääsu oli üks putka mis oli must, paberita ja igat pidi kole ja selle vaatetorni all oli ka üks konteiner, kuigi selle olukorda ma ei kontrollinud ...

Laudrada tornini on 20 m maapinnast ja rada koos torni rajaga on kokku 1250 m, vaateplatform on 40 m kõrge.  Rajal oli ka väiksed "taskud" kus sai siis kas tasakaalu harjutada või muid igasuguseid harjutusi teha, mina jätsin need vahele ...

25 m kõrguselt tornist on 55 m laskumistoru, mis oli minu sealviibimise ajal kinni aga sinna ma ei läheks ka siis, kui mulle selle eest väga palju raha makstaks :D

Rada oli ilus lai, tornis muidugi ka, ratastooli ja lastekäruga saab vabalt liikuda ... inimesi oli suht mõistlikult ... sel hetkel oli ka päike väljas, nägin ka rippsilda, kuhu ei hakanud minema, jälle ajaline faktor ning üks rippsild oli juba tehtud ka. Lisaks sellel rippsillal ei tundunud mingit "erilist" vaadet olevat peale puude tippude vaatamise ...

Gutach 10. oktoober (Triberg kosk, Blackflorestline rippsild, Vabaõhumuuseum, Alleheligini raja matk)

Kõigepealt siis läksin eelmise päeva plaane järele tegema, et sõitsin "tagasi".

Esimene peatus oli Blazer Herrgot. Mul on raamaturiiulis Karl Langi  Schwarzwaldi fotoalbum, mis on sakslaste poolt meie perele kunagi ammu kingiks toodud, raamat on välja angtud 1988, ilmselt kuskil samal ajal ta meie koju ka jõudis ... 

Raamatust mäletan üht pilti, puuõõnde tahutud Kristuse figuur ja otsustasin siis, et tahan seda päris elus näha, mitte religioossetel eesmärkidel, vaid ilmselt mingist nostalgiast ja niisama huvist, kuna see pole tursimimasside koht ... pigem pidi see olema isegi mingi palverännaku koht, kuigi parkla on sellest puus mingi kilomeetri kaugusel ja muidugi läheb sinna ka autorada aga see on tõesti läbi metsa ja ei ole viisakas igale poole treppi sõita, kuigi seal vist märki ei olnud. Igatahes olen mina viisakas inimene ja läksin sinna jala. 

Ja oligi siis siiamaani alles see kuju:)







































































































Suurupi matkarada 12. jaanuar 2025